Laps on toidu suhtes valiv

Miks on laps toidu suhtes valiv?

See pole nii ainult teie lapsega ...

1-3-aastane laps võib laps muutuda valivaks või keeruliseks sööjaks. Paljudel lastel esineb toiduaineofoobiat ehk hirmu proovida uusi ja tundmatuid toite, teised jällegi keelduvad toidust, mida nad varem meelsasti sõid (valiv söömine) ja mõni laps teeb mõlemat! Selle kohta saate rohkem lugeda brošüürist „Minu laps on valiv sööja“. Põhjusest olenemata on nende laste puhul väga sage olukord, kus  nad söövad väikeses koguses väga väheseid toite. Umbes üks kümnest lapsest sünnib kalduvusega olla teistest oluliselt valivam ja uute toitude suhtes ettevaatlikum, muutes toidukorrad igapäevaseks võitluseks, kuna lapsevanemad püüavad tagada, et nende lapsuke toituks tervislikult.

Miks väikelapsed keelduvad toidust ja mis võib selle hullemaks muuta?

Väikelapse isu oleneb tema energiavajadusest ja kasvukiirusest. Üldjuhul oskab laps oma toidukoguseid ise hästi reguleerida ning ei tasu liialt muretseda, kui ta mõni päev või lühema ajaperioodi jooksul tavapärasest vähem sööb. Lapse isud peegeldavad nii tema kasvukiirust kui ka aktiivsuse taset. Kui teie väikelaps ei söö üldse või sööb väga valikuliselt ja väheseid toite, peaksite kindlasti konsulteerima oma lapse arstiga või toitumisnõustajaga.

Mida ma peaksin tegema?

1.samm  – kuidas aru saada, mis on valesti ja miks?

Arvatavasti muretsete sellepärast, kas teie väikelaps saab kõike, mis tal normaalseks arenguks ja kasvamiseks vaja on. Võib tunduda, et teie ühised söömaajad on muutunud sõjatandriks ning tekitavad kogu perele väga palju stressi. Ilmselt olete proovinud juba mitmeid erinevaid viise, kuidas oma last sööma panna, ent mida teha, kui ükski neist ei ole toiminud?

Esmalt tuleb teil jõuda probleemi tuumani ehk aru saada põhjustest, mis tekitab teie lapses vastumeelsust uusi toite proovida või miks ta on toidu suhtes nii valiv. Samuti on oluline analüüside enda ja kogu perekonna harjumusi ning mõtestada lahti, kas see võib olla tingitud teie endi söömisharjumustest. 

See, mis toimub toidukordade vahel, on täpselt sama oluline kui see, mida süüakse toidukorra ajal. Toome teieni mõne näited väga sagedastest vigadest, mida vanemad tihti oma laste sööma saamisel teevad. Ehk tunnete ka ennast nendes olukordades ära? 

Lubate lapsel juua toidukordade vahel piima või annate piima selleks, et kompenseerida põhitoidukorra ajal väikseid toidukoguseid – piim täidab kõhtu ja üle 3 klaasitäie piima päevas võib võtta isu, et süüa rauarikkaid toitusid ja puu- ning  köögivilju, mida lapsed normaalseks arenguks ja kasvamiseks iga päev sööma peaksid.

Lubate lapsel toidukordade vahel näksida, et ta vähemalt midagigi sööks – lapsed harjuvad sagedase näksimisega kiirelt ning seetõttu keelduvad suure tõenäosusega põhitoidukordadest. 

Toidate last lusikaga selleks, et ta rohkem sööks, selle asemel, et lubada tal ise süüa – lapsele tuleb anda võimalus ise süüa ja oma söögikoguseid reguleerida isegi siis, kui see võtab tavapärasest rohkem aega või tekitab lauale ja selle ümbrusesse paraja segaduse.  

Olete toidukordade ajal närviline ja kärsitu ning sunnite teda kiiresti ja palju sööma – lapsed tunnetavad mis tahes pinget või ärevust ning söövad närvilises õhkkonnas tõenäoliselt vähem kui tavaliselt. 

Väldite uute toitude valmistamist ning pakute talle vaid toite, mida ta kindlapeale sööb – kui te ei anna oma lapsele võimalust proovida uusi maitseid ja toite, ei hakka ta suure tõenäosusega ka tulevikus  korralikult sööma.

2.samm – millised nõuanded võiksid toimida ja miks? 

Järgmise sammuna on oluline hakata teadlikult katsetama erinevaid tehnikaid, et teie laps saaks toiduga rohkem sina peale ning muutuks uute toitude proovimisel julgemaks. Ärge tekitage endale ebarealistlikke ootusi – söömisharjumused ei muutu üleöö. Alustage tasa ja targu ning tunnustage oma last iga uue arengu eest. Ärge unustage, et suur osa muudatustest puudutab ka kõiki pereliikmeid või näiteks lasteaia kasvatajaid – selgitage olukorda ka kõigile teistele, kes teie lapsega igapäevaselt kokku puutuvad.

Edu sõltub sellest, kas suudate pikema ajaperioodi vältel oma põhimõtetest kinni hoida. Võite need nõuanded välja printida ning külmkapi külge kinnitada, et need meelest ei läheks.

Ärge unustage, et kõigil on oma osa kanda, sealhulgas ka teie lapsel!

3 samm – kuidas kõik kokku panna

Sööma õppimine on nagu iga teine õppimisprotsess – see võtab aega ning mõni laps omandab selleks vajalikud teadmised ja oskused kiiremini kui teised. Liikuge üheskoos sellises tempos, et nii teie kui ka teie laps protsessiga rahul oleksite. Siin on teile mõned peamised põhimõtted, mida võiks meeles pidada.

Peamised põhimõtted

• Valiv söömine on lapse käitumise tavapärane osa.

• Heade söömisharjumuste tekkimine saab alguse teist endist. See, et teie laps on toidu suhtes valiv, võib olla tingitud teie pere söömisharjumustest.

• Pole olemas ühte võlutrikki, kuidas lapse valikulist söömist kiiresti parandada.

• Lapsevanema kõige olulisem roll on aidata oma lapsel toiduga seotud hirmudest üle saada ja teda toetada, et ta hakkaks söömist nautima. Kõige olulisem on muuta söömine meelepäraseks tegevuseks!

• Mingil hetkel võib laps vajada toidulisandeid või toitainetega rikastatud piima, mis annab teile meelerahu, et laps saab toidust kätte vajalikud vitamiinid ja toitained.

Lapse suhe toiduga ei pea algama laua taga istudes. Võtke ta endaga poodi kaasa, rääkige temaga sellest, kust tuleb toit ja kuidas te seda söögitegemisel kasutate. Kaasake laps toidu valmistamisse, üldjuhul naudivad lapsed kokkamist juba väga varajases eas. Kasutage erinevaid viise, et laps toiduga sinapeale saaks ning ärge andke tagasilöökide korral alla! Muutused võivad võtta aega nädalaid või kuid, aga õnnestumise korral on see vaeva väärt.

4 samm  – kust saada abi?

Jätkuva mure korral võtke kindlasti ühendust oma perearsti või lastearstiga, kes oskavad suunata teid õigete spetsialistide juurde. Teinekord tuleb lapse sööma saamisel kasutada teaduspõhiseid tehnikaid, mida lapsevanemal üksi pole võimalik ellu viia. 

Kiire vigade leidmise juhis

Minu laps on toidu suhtes valiv

Kuidas hakkama saada igapäevaste väljakutsetega, kui asjad ei lähe plaanipäraselt?

Korduma kippuvad küsimused ja vastused

Minu laps on toidu suhtes valiv

Siit leiate mõned soovitused ja nipid, mida võite proovida, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.

Olen püüdnud last söömise ajal laua taha istuma panna, kuid ta lihtsalt ei tee seda. Mida peaksin tegema?

Lapsed on lihtsalt väga toimekad väikesed inimesed! Neil on koguaeg midagi uut avastada, õppida ja mängida. Söömine ei pruugi nende jaoks olla oluliste tegevuste loendis esikohal ja kui te tema tegevusi segate, võite teda endast välja viia. Nii nagu ütlete talle ette, et varsti on aeg vannist välja tulla, öelge talle ka enne söögikorda, et toit hakkab valmis saama, et ta oskaks sellega arvestada. Või veel parem – kaasake laps juba toidutegemisse!

Muutke toidukorrad samamoodi lõbusaks ja huvitavaks kui mängides. Istuge lapsega koos laua taha ja sööge – ta naudib kindlasti pigem teie täielikku tähelepanu, kui et sööb üksi ajal, mil teie pärast toiduvalmistamist kööki koristate. Samuti näeb ta sel viisil teid ennast tegemas seda, mida te tema käest palute. Paluge tal aidata lauda katta ning kutsuge vahel vanaema või sõbrad külla, et üheskoos laua taga süüa.

Veenduge, et olete kõrvaldanud kõik segavad elemendid. Pange kinni telefon ja nutiseadmed, et saaksite mõlemad toidule ja söömisele keskenduda. 

Kiitke teda isegi siis, kui ta istub laua taga üksnes mõne minuti ning sööb vaid mõne üksiku suutäie. Loodetavasti istub ta iga korraga veidi kauem kohapeal. Lubage tal laua tagant lahkuda, kui ta seda soovib – last laua taga istuma sundides tekitad laua taga asjatult pingeid. Kui pahandate lapsega selle pärast, et ta ei söö või ei istu laua taga, muutub ta söömise ajal närviliseks ja kaotab isu. Kui laps teab, et teda sunnitakse pidevalt taldrikut tühjaks sööma, võib ta lauda tulekut hoopiski vältima hakata.

Olen proovinud lapsele pakkuda palju uusi toite, kuid see kõik läheb lihtsalt raisku. Kuidas saan teha nii, et ta lõpetaks toiduga mängimise ja päriselt sööks minu valmistatud toitu?

Erinevate uuringute kohaselt on see väga kasulik, kui laps näeb teid söömas saamu toite, mida tahate, et ka tema sööks. Nii saab ta olla kindel, et see toit on ka temale ohutu ja kasulik. 

Pange lapse taldrikule vaid väike kogus uut toitu, nt üks viil porgandit või pooleks lõigatud kirsstomat, nii saab ta uue toiduga tasa ja targu harjuda. Väikestes kogustes toitu oma lapsele pakkudes väldite ka võimalust toitu raisata. Kui laps on toiduga juba harjunud, võite toidukoguseid hakata suurendama.

Mõned väikelapsed on eriti tundlikud selles osas, et tundmatud või soovimatud toidud ei puutuks teiste toitudega kokku. Kui ka teie laps on selline, pakkuge talle toitu eraldi, et ta toitu kohe tagasi ei lükkaks. Ülejäänud perekonna toitu võiks serveerida aga koos, et laps seda järjepidevalt kõrvalt näeks.  

Paku oma lapsele pidevalt uusi toite. Teinekord võib mõne toiduga harjumiseks kuluda üle kümne korra enne, kui laps seda sööma hakkab. Võtke edusammudena kõiki neid kordi, kui ta uut toitu näeb, vaatab kedagi teist seda söömas, puudutab seda esimest korda või maitseb seda vaid keelega. Ärge võtke seda kui läbikukkumist, kui teie laps ei söönud ära kogu portsjonit. Edasiliikumine võib olla väga aeglane, kuid samm-sammult muutub laps uusi toite proovides enesekindlamaks.

Saan lapse põhitoidukorda sööma ainult siis, kui pakun talle pärast seda jäätist. Nüüd järgneb igale einele jäätis, isegi hommikusöögile! Kuidas sellist olukorda võimalikult valutult muuta?

Jätke meelde, et teie käes on kontroll selle üle, milliseid toite lapsele pakkuda; tema aga otsustab, kui palju ta sööb. Kõigi laste isu varieerub ja võib igal toidukorral või päeval erinev olla. Kui ta ütleb, et ta ei taha enam süüa, isegi kui ta on söönud ainult väga vähe, austage seda ja võtke taldrik ära ning ärge survestage teda rohkem sööma. Võib-olla ta ei soovinud rohkem soolast toitu, aga sooviks magustoiduks värskeid puuvilju.

Tegelikult tasub igal toidukorral pakkuda lapsele kaks käiku. Võtke teist käiku kui võimalust pakkuda lapsele toite, millest ta saab täiendavaid või erinevaid toitaineid nagu näiteks värsked puuviljad, maitsestamata jogurt või tervislikud täisterasnäkid. 

Toitude ärakeelamine või nende pakkumine preemiana teiste toitude söömise ees muudab need rohkem ihaldusväärsemaks ja õpetab last teatud toite (sageli rasva- ja suhkrurohkeid toite) rohkem eelistama. Leidke oma lapse kiitmiseks ja premeerimiseks teisi viise – mängige, pange puslet kokku või lugege raamatut. Võite serveeritud jäätise kogust ka järjest vähendada ja suurendada taldrikul näiteks marjade ja puuviljade kogust kuniks jäätist enam polegi taldrikul.

Minu laps sööb kogu päeva jooksul väga väikseid portsjoneid ja keeldub söömast lõuna- ja õhtusööki. Kui me pereliikmete või sõpradega väljas söömas käime, korraldab ta alati tõelise stseeni. Mida ma teha saaksin?

Loe kindlasti läbi ka teiste küsimuste ja vastuste juures esitatud nipid ja nõuanded. Esmalt seadke aga igaks päevaks sisse kindel põhitoidukordade ja oodete kord. Pikad ajavahemikud ilma toiduta võivad tegelikult lapse isu hoopis kahandada. Mõelge sellele, kuidas söömine magamise ja muude tegevuste ümber sättida. Väga väsinud laps ei ole söömisest huvitatud, mistõttu võiks toidukorrad ja ooted planeerida aega, mil laps on just üles tõusnud ja välja puhanud.

Ärge muretsege, kui laps mõnel toidukorral mitte midagi ei söö. Ta ei jää nälga. Selle asemel, et pakkuda talle toitu iga 15 minuti või poole tunni järel lootuses, et ehk ta midagi ikka sööb, oodake järgmise planeeritud vahepalani ja pakkuge talle toitvat näksi.

Püüdke mõelda nn suurele pildile ja ärge keskenduge eraldi igale toidukorrale ja ootele kui edusammule või läbikukkumisele. Mõned toidukorrad ja päevad on paremad kui teised. Kui laps kasvab hästi, siis saab ta toidust kätte õigetes kogustes ja tasakaalus toitaineid. Kui kasutad selles juhendis esitatud soovitusi ja nippe, hakkab teie laps tasapisi nautima laiemat toitude valikut ja arendab välja tervislikud toitumisharjumused.